Time out

Tere tulemast taas, tere tulemast Tallinna!

Pole uudis, et inimsuhted on minu täielik Achilleuse kand ja muusa samal ajal. On perioode kus ma mitu kuud järjest arvan, et kohe kindlasti ei ole mina mingi suhtematerjal ja ma ajan kõik enda kõrval hulluks. Sellele loomulikult järgneb periood, mil mõtlen et fakk: õige mehe kõrval oleksin ka ise suurepärane inimene. Need on üsna must-valged, äärmustest äärmustesse ajastud mu jaoks.

Järjest rohkem saan aru, et mul on ka minu endaga raske. Olles samal ajal maksimalist ja minimalist. Ma võin olla nii chill, et jalad tõusevad iseeneslikult maapinna küljest ja edasi ainult tähtede poole…samas, olen selline tunnetekeeris, et sõnadeta on selge uus Geronimo tulek (see on selle postituse lugu).

Seni avaldamata lugu minust on see, kuidas ma ise endale kõik oma tervisehädad olen kodeerinud. Nüüd on paar aastat möödas ja kuigi on inimesi, kellele võib see perspektiiv haiget teha (see ei ole eesmärk), siis lõpuks selle vaatenurgani jõudmine aitab mul praegu ära tunda ohumärke ja lootusandvalt ka midagi ennetada.

Varasemalt on stressi ikka tituleeritud kui moehaigust, iluhaigust, simuleerijatele kohast kõnekäändu. Mina lükkan kõik need ütlused ümber ja ütlen, et see on reaalne mure. Minu stress lõppes haiglas ja ma ei ütleks et pärast kahte nädalat keegi mind simulandina tutvustas.

Ma olen alati hästi tark tahtnud olla. Mitte niiväga raamatutark- kuigi ka seda- vaid pigem tunnetetark, suhtetark, enesetark, nimetagem kuidas tahes. Ma tahan intuitiivselt asju teada, neid tegelikult teadmata. Pidasin oma sensoreid ja radareid puhtaks nagu prillikivi. Eksimatuteks. Hea tunne ikka, kui õigus on.

Paar aastat tagasi ma lõpetasin kirjutamise täielikult. Mul oli tunne, et ma ei osanud lauseid mitte ainult paberil vaid ka suuliselt formuleerida. Igasugune loovuse surm. Kinniseotud, kammitsetud, rahutu. Ma hakkasin ühel hetkel tundma, et ma ei olnud suhtes kus ma enam olla tahtsin ja mitte sellepärast, et midagi oleks nii kohutavalt halvasti olnud – ma lihtsalt ärkasin ühel hommikul ja see ei olnud enam see.

Kuna ma ei osanud kellelegi sellel ajal oma muresid ja hirme adresseerida ja suuresti ei teadnud ka mis minust edasi saab – otsustasin lihtsalt vait olla. Alati halvas tujus, tegin enda kõrval olevale inimesele palju liiga, kaotasin kenasti suhtlemise võime, olin pidevalt väsinud ja haigestusin tihti. Lõpuks nii sügavuti, et organid hakkasid vaikselt ülesütlema.

Kuu pärast haiglast välja saamist, lõpetasime suhte. Liikusime edasi. Ma hakkasin uuesti kirjutama ja kuigi mu elu oli totaalne kaos veel julgelt ka pool aastat hiljem – oli minuga kõik hästi. Ma olen täiesti kindel, et ma lihtsalt stressasin ennast haigeks.

Ma olen nüüd üsna sarnases punktis, aga vähemalt oskuslikumalt neid märke ära tundma. Mu viimasest blogipostist on varsti pea neli kuud. Ma ei ole suutnud ühtki rida mitte kuskile kirja panna. Ja nii see kõik peale hakkabki. Üsna frustreeriv on kuulata küsimusi stiilis: “Mis sa kirjutad praegu?” või “Oled midagi uut kirjutamas hetkel?” või “Mis käsikiri hetkel pooleli?” Nulliring. Olen ära öelnud osalemisest kahel kirjandusfestivalil, töötoa juhtimisest ja vestlusõhtust. Mul ei ole neile midagi öelda.

Praegu siis ongi päris halvasti. Segab tööelu, olen inimsuhetes üsna habras, võtan vastu täiesti absurdseid otsuseid, vältimaks ülemõtlemist – ei mõtle enam üldse. Viimase nelja kuu jooksul olen haigestunud vähemalt 3 korda täiesti ebaloogilistel põhjustel. Mu keha lihtsalt ei ole enam nõus mitte millegagi.

Stress ei ole moehaigus ja mina olen käega katsutav näide kuidas mõttejõuga on võimalik endale väga palju liiga teha. See ei ole mingi umbluu ka mis ma ajan – ma tean täpselt mis mul viga on. Lahendused lihtsalt ei ole alati nii lihtsad. Alustan oma teraapiat selle postitusega siin, esimene üle nelja kuu. Well done.

Loodan, et teilgi on kevad südames ja päike paitab põski. Elu on täiega ilus tegelt ja mõni tumedam mõte ei ole veel depressioon. Vahepeal on lihtsalt aega vaja ja võibolla paari haiguslehte, et ennast kokku võtta.

Ärge kasutage mu sõnu mu vastu ning jah Ema, mul on kõik korras! Tead ju küll, alati saan hakkama. Võibolla see siin oligi see, mida praegu vaja oli.

Keep up the good work ja loodan et mu mõned sajad lugejad leiavad tee tagasi. Mõtlesin teile palju, armsad. 🙂

B643E14F-C16D-43E5-8A2F-11B042178C1D
Illuminati 2.0

Stay tuned,

Anett

Jaga teistega

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga