Tempel

Mõnikord juhtub nii, et kõige ootamatumal hetkel või perioodil elus tuleb silmitsi seista mille- või kellegagi minevikust. Vahepeal siis kui sa veel päris valmis ei ole, õnnelikumal juhul aga just siis kui aeg tõesti on parandanud kõik haavad.

Olen siin blogis olnud äärmiselt avameelne ja aus. Kirjeldanud olukordi nii nagu need on olnud ja väljendanud end nii hästi kui kirjanduslikult võimalik. Jah, minu sõnu siin on varasemalt minu vastu ära kasutatud ja hea või halb tõsiasi on see, et need suured arvamusliidrid ja arvustajad tulevad alati välja. Mulle ei meeldi sugugi, kui mu ausus võetakse luubi alla hoopis vales kontekstis ja seda eelnevalt minuga arutamata – täiesti teises seltskonnas arutama hakatakse.

See lõik ei olnud üldse see noot, millega postitus algama või kulgema pidi. Aga see mõte on minus oma elu elanud juba mõned kuud. Jah, ma tean kes te olete. Mul on kahju, et ma kunagi oma mõtetega teile veel lähemal seisin.

Pole saladus, et mul on nii mõnigi range põhimõte, arusaam ja vaade – neid tuleb ajaga juurde, mõned kaovad sootuks. Suuremast osast olen palju kirjutanud või on need lihtsalt teksti või vestluste käigus selgunud. Need on minu jaoks olulised, sest puutun igaühega neist aegajal ikka ja jälle kokku.

Don’t leave it on bad terms. Põhjus, miks ma ei jäta või ei taha jätta (v.a. juhul kui tegemist on vältimatu olukorraga) ühtegi suhtlus katki vihaga, arusaamatuse või mõnel teisel negatiivsel viisil – on just sellepärast, et need inimesed tulevad su ellu ühel päeval tagasi.

4 aastat tagasi sain ma nii kohutavalt haiget, et kaks aastat ei suutnud ma sellest kellelegi rääkida. Ajast mil ma nädal aega voodist ei tõusnud, nii palju pisaraid valasin et mu nägu päevi paistes oli, endale füüsiliselt viga tegin ja kuidas ma hakkasin kahtlema kõigis ja kõiges. Vedasin seda pagasit väga-väga kaua endaga igal pool kaasas. Teadsid need, kes sellel hetkel mind tundsid, kõike pealt nägid. Paari aasta möödudes sain sellest võib-olla rääkida nii, et suutsin korra hiljem ka naeratada.

See oli päris must auk ja see oli ka inimene, kellega kõik väga halvasti lõppes. Nüüd on rohkem kui neli aastat möödas ja me vahetasime oma esimesed paar lauset. Hm. Minu peas ei näinud ükski stsenaarium sellist vestlust ette – aga kõik läks hästi. Jube mõelda, aga mul on üle mitme aasta tohutult kaunis kevad. Ja oleks ma seda vaid siis teadnud, et kõik need kohutavad iiveldushood ja kurguklombid oleks saanud ära hoida ainult sellega – et mitte lõpetada ühte suhtlust nii halvasti, oleks ma ehk paar aastat tagasi juba sellesse punkti jõudnud. Ilmselt ka miljonär ja viis eneseabiraamatut kirjutanud.

Päris puhas tüdruk ma siiski pole ja eks salves seisab veel teinegi selline, kellest ma hetkel midagi kuulda ei taha. Aga kõik omal ajal.

Hoiatuslask kõigile teile, et kui te tõesti ei taha kellegagi mingit tegemist teha – siis klaarige need suhted kohe ära. Ta tuleb tagasi. Järgmisel päeval, nädalal, kuul või nelja aasta pärast. Aga ta tuleb.

Jah. Sellega olen ma viimased kuu aega tegelenud ja ikka üritanud nii zen olla. Keha on tempel. Vaimujõud. Ja kõik muu, mille üle ma kõva häälega naeran.

Aitäh toetuse eest. Aitäh, et arutate mu sõnu nii mõneski ringkonnas. Aitäh tasuta reklaami eest. Ilusat kevadet.

1mcl6p

Stay tuned,

Anett

 

Jaga teistega

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga