Räägime suurtest poistest

Las ma jagan teiega mitte-sugardaddy‘de maailma ja eluterve suhtluse alustalasid, mida nüüdseks mõne aastaga õppinud olen. Wou-wou-wou, mida sa ka tead? Tean küll. Olen kohe päris enesekindel oma kõikide elutõdede juures.

Alustame maast madalast ja kindlasti on minusuguseid palju. Viiendas klassis kasvavad oma kasvu täis, kõigist peajagu üle. Ei, ma ei ole 14. Olen 10. Ei, ma ei ole 18. Olen 15 – või tähendab, ma VÕIN olla 18. Ainult siis jäi see rong seisma. Alates sellest ajast kui ma ka päriselt 18 sain, olen ma nüüdseks juba 3 aastat päris kindlasti 17. I love life.

See tõestab täiesti selgelt ja ühemõtteliselt – age ain’t shit. Lihtsalt number passis eks. Kuigi näiteid topeltstandarditest on sadu, kui mitte tuhandeid. “Mida sa ajad, vana sa oled!?” ; “Ise juba nii vana, aga elad vanematega?” ; “BIOLOOGILNE KELL, vaata passi cmon.” Mhm. Mõtesta kuidas tahad – ikka on nii, et see vanus on lihtsalt number ja samas pole ka.

Mina sellest suurt lugu pea, sest terve elu olen ma olnud see väike täiskasvanu. Ma isegi alustasin passi-näitega eks, siin ID-kaardi ajastul. Ma kahtlusteta vastan su kella 23 ajal saadetud sõnumile kell 6 hommikul. Ma mõistan poliitikuid rohkem, klounid. Ja nüüd kõige selle juures ei ole ka midagi imestada, et mu südant ei puuduta enam kuidagi 20-aastased nokamüts-yo-yolo mehepojad. Ma ausalt öeldes riietaks nad kombekatesse ja teeks pai, maailma on keeruline paik.

Suured poisid aga, tule taevas appi. 5-10a siia-sinna ja what a wonderful life. Nad teavad mida nad tahavad, nad isegi teavad mida mina tahan. Nad oskavad asju, nad teavad asju. See ei ole müüt. Nad ei satu paanikasse olukordades, kus mõni ebaküpsem viskaks põrandale pikali ja paluks endale koheselt kiirabi kutsuda. Nad on rahulikud.

Viimasel paaril aastal see vanus ei kohuta mind enam eriti, veel parem oleks kui me kumbki mingeid numbreid ei teaks. Ma ei ole raamatupidaja, eks.

Kuigi mind numbrid enam nii rivist välja ei löö, siis hetkel enda elu näiteks tuues – on ebakõla vaid veidi suuremate tulevikuplaanide osas. Varem ma seda ei tajunud, aga üha sagedamalt tõstatavad mu pisut vanemad meestuttavad õhku teema – kuidas ma oma järgnevat kahte aastat näen. Mulle ei anta enam isegi mitte 5-aasta plaani, vaid ainult kaks. Üks…kaks. See on minu maailmas hetkel väga lühike aeg. Ja ma ei ütle kunagi mida nad kuulda tahavad. Võib-olla mõnega näen perekonda – aga mitte lapsi. Kahe aasta pärast võib heal juhul minu perekonda kuuluda mees ja koer. Koer igaljuhul. Ma ei taha ühtegi järelmaksugi rohkem kui pooleks aastaks võtta, sest kus kurat ma tean mis ma 12 kuu pärast teen. Kui sa oled selleks rollercoasteriks minuga valmis – siis tere tulemast ja vaatame mis saab.

Üleüldse kui viimaste aastate trendiks on olnud liikumine ja tervislik toit – siis mis nüüd toimub? Järsku on vaja nii kiirelt paljunema hakata ja “noor ema on lahe ema”. Jah, ta võib olla küll. Aga olete te kohanud ka 24-aastast noort naist, kellel on kodus 4-aastane Aadalbert, kes on nii purjus, et üritab klubis DJ-puldist ID-kaardiga jooke osta? Jah, ma olen ja see avas mu silmad. Noor ema. Oled lahe jah. (On erandeid. ON ERANDEID. Ja ma ei tõstataks seda teemat sugugi, kui ma ise selles vanuses mingit survet ei tunneks. Aga tunnen. Ja tunnen ennast puudutatuna.)

Jah, ma olen väga kirglik selle teema osas. Nagu ka paljude teiste. Nagu ka suurte poiste. Ja kuna ma tegin selgeks, et vanus on number passis – siis olgu tervitatud kõik vaimselt suured poisid! Kes ka näiteks 23-aastaselt teavad paljudest asjadest väga paljut, kes julgevad avaldada oma mõtteid, tundeid ja soove. Kes ei kanna enam nokamütsi ja maikasid ning keda ma kindlasti enam kombekasse ei riietaks.

Musid-kallid-paid.

Palette1540886783166.jpg

Stay tuned,

Anett

Jaga teistega

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga