Esimesest küünlavalamisest poekettideni

Mulle meeldiks mõelda, et saan jätkata sealt kus lõpetasin. Et siin on ainult minu sõbrad ja ma ei peaks selgitama kes ma olen ja kust ma tulen. Või põhjendama, miks ma midagi teen. Sest sõbrad mõistavad ju.

Kuna aga Kodukoi kui bränd ja e-pood on juurde saanud palju uusi sõpru, keda blogiajastul veel ei olnud, siis viisakas oleks üks üldine eluolu tutvustus läbi teha.

Käsitöö ja kodusisustuse poeplaan sai küpseks veidi vähem kui aasta tagasi. 2019 aasta detsembriks oli kindel plaan, et see on minu 2020 aasta suund. Jaanuaris sain maru uhkelt töötuks ja pühendusin täielikult. Ei olnud lihtne ja ei ole siiani. Rahaliselt on väga keerulised ajad ja ei saaks öelda et ka 24h ööpäev piisavalt pikk oleks. Aga kindlasti ei ole ma sekundikski üheski oma valikus kahelnud. See kõik on seda väärt.

Inimesena olen ma üsna range. Nii enda kui kindlasti ka teiste suhtes. Ma olen rangelt otsekohene, nõuan ja ootan palju ja ei kannata sekundikski sellist pugeja-mentaliteeti – ütlen asju, et neid lihtsalt öelda. Maailm on nii roosa. Kõik on nii ilus. Ma ise olen vaat et maailma parim. Ninnu-nännu. Ei. Ma olen alati olnud optimistlik realist. Ei ole lahendamatuid probleeme, kui neid tahetakse lahendada. Samas, kõik ei ole igapäevaselt roosiline ja kaunis ja mina ise olen ühest ideaalselt inimesest valgusaasta kaugusel. Aga ma kurat ei kavatse muutuda ka.

Mulle meeldib konkreetsus ja sarkastiline huumor. Seetõttu olen ma klienditeenindajana täiesti KOHUTAV. Mistõttu ei saa ka Kodukoist kunagi füüsilist kauplust, kus ma ise klienditeenindajana töötama peaksin – see on fakt. Ma ei oska inimestele jätta sellist muljet, milline ma tegelikult ei ole. Oma hiilgeaegadel, kaubanduses töötades, küsisin ma kliendilt kas ta on loll. Sest rumalus on samuti üks mu nõrkadest külgedest. See intsident ei toimunud muidugi õhust vaid oli nädalaid kestnud tüütamise tulemus. Olen nüüd pisut kauem elanud ja loodetavasti midagi ka rohkem õppinud. Au ja kummardus kõigile klienditeenindajatele. Te olete uskumatud.

Ja nii ühel õhtul ma Kodukoi kui ettevõtteni jõudsingi. Ma ei suuda alluda – teiste reeglitele; tobedatele nõudmistele, kindlatele standarditele. Ma tahan ise öelda mida keegi tegema peab 😀 Antud hetkel ma siis teen mis ma tahan. Kõlab üsna julmalt, aga ma olen tõesti üks väga sarkastiline põikpea.

Ettevõtluses kui sellises tulevad muidugi need omadused kasuks. Klientidega suheldes ehk mitte – küll aga äriklientidega. Sa ei saa olla pidevalt järelandlik, teha asju poole poweriga, ninnu-nännutada. Tulebki olla konkreetne; aus ja põhjalik. Seepärast ma tihti loen kõiksuguseid turundustekste või mõne ettevõtte pöördumisi; loosungeid – mida te ajate lihtsalt. Ma ei ole nõus ühegi sellisega koostööd ka tegema 😀 Räägi asjadest nagu nad on, mida sa luuletad.

Esimesest küünlavalamisest on möödas 10 kuud. Nimetan seda eelmiseks küünlahooajaks, kuidas 21.01.2020 sai esimene e-pood avatud ja esimene tellimus täidetud. Neljapäeval sain tellimuse 88 ruumilõhnastajale, mis peagi ühes pisut suuremas kaupluses oma koha sisse võtavad!

Eks ma olen rõhutanud ja karjunud ikka igalpool, et KÄSITÖÖ. Aga ega keegi teine, kes seda protsessi pealt ei ole näinud – lõpuni ei mõista. Ajaliselt võin teile öelda, et 10 ruumilõhnastaja valmistamine; pakendamine ja kleepsutamine – võtab aega 1h. 88 ruumilõhnastaja ettevalmistused müügiks võtavad aega 9 tundi – mis eeldab seda, et vahepeal sa ei söö, ei istu, ei vaata telefoni, ei hinga ka rohkem kui elus püsimiseks minimaalselt tarvis on. See on üks intensiivne päev või siis, kui juhtub et sul on saabunud veel 10 tellimust klientidelt – siis hallelujah sa töötad nüüd terve nädalalõpp 😀

Täna on laupäev ja kuna ma olen hetkel kehtestanud väga tugeva ühemehefirma töökorra, et reedel kontorisse ei lähe (sest siis sa oled kodus ja teed kõiki neid käsitööasju mis on 10x aeganõudvamad kui kontoris klahve klõbistada), siis olen ma pidulikult oodatud täna õhtul tagasi kontorisse oma lõhnastajate juurde.

Eile ja täna oli suurejooneline küünlapäev. Hetkel olen valmis saanud 6 erinevat SUURT lõhnaküünalt, mis peaksid müüki jõudma tuleval nädalal. 9 küünla tegemine on samuti tunni aja töö. Seega kaubanduslikke koguseid võib ainult unes näha ja kui miski otsa saab ja keegi esimese tunni aja jooksul küsib, MILLAL juurde saab – siis ma lihtsalt ei vasta 😀 (Epoes on tegelikult võimalus teavitused sisse lülitada, sest ma otsustasin et ma ei ole masin ja tuleb kui tuleb.)

10 kuud tagasi ma alustasin hästi suurte plaanidega. HÄSTI. Suurte. Plaanidega. Ma tahtsin kõike korraga ja palju. See sai üsna kiirelt ka selgeks, et see lihtsalt ei ole võimalik. Ja lõpeta võrdlemine kõigi teistega kes on seda asja 5 aastat ajanud. Kõik ei tulegi kohe ja korraga. Ka pereliikmed manitsesid, et vaata et sa lihtsalt läbi ei põle. Nüüd võib öelda, et kuu-kaks tagasi ma olin sellele väga lähedal.

Tänase päeva seisuga olen ma ise rahulikum ja saan aru, et kõigele ei saa ega peagi JAH ütlema nagu see oleks elu viimane pakkumine. Pidades siin silmas erinevaid koostööpartnereid; ajakirju; reklaamplatvorme. Mulle tehti isegi ettepanek ühes saates osaleda 😀 Jumal küll. Selle koha pealt olen ma aga äärmiselt privaatne inimene. Sellest sain ma juba 17-aastaselt aru, kui kirjastus soovitas mul enda pilt raamatu tagakaanele panna… hea nali. Ma ei tahtnud oma nimegi alguses sinna toppida.

Mulle meeldib olla kuskil tagatoas; arvutiekraani taga; varjatult mingeid nööre tõmmata. Ma ei tahaks ka et Kodukoi oleks mu isiklik bränd, mida oma näo ja nimega esindada. Ma tahaks, et ta elaks oma elu ja oleks kindlasti rohkem tuntud kui mina ise.

Ka mu raamatutega on olnud paar vahejuhtumit, kus inimesed ikkagi nägupidi mind ei tea – aga raamatut on lugenud. Ma olen linnaliinis kõrval istunud ühel tüdrukul, kes kotist raamatu välja võttis ja lugema hakkas. Muigasin veits, sest see ongi lahe!

Selline see elu ongi praegu, üsna tegus. Kontoriinimene olen taas olnud vaid ühe kuu, mis on ka meie pereelu mõjutanud. Praegu kindlasti paremuse poole – enam ei täida ma tellimusi ega paki pakke kell 23 õhtul elutoas. Meie elu ei ole enam kastide otsas. Maikuu oli nõnda Kodukoi rindel, et me Heikkiga ei tähistanud isegi esimest aastat koosolemist. Parandame selle vea nüüd tuleval nädalavahetusel, mil meil saab 1,5a. Koera viime mu ema juurde (edu :D) ja ise läheme Tartu puhkama! (Ma olen Tartu plix tegelikult, seega on see täielikult minu südamelinn.)

PS! Kas keegi on ikka jõuluasju ka juba ajanud? Meie eelmisel nädalavahetusel sõime jõulupraadi ja täna paneme ka kuuse üles! Kõik Grinchid võivad minust eemale hoida, mul olid jõulutundemärgid juba augustis. 🙂

Stay tuned,

Anett

Jaga teistega

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga