Aastalõpu-postitus

Üsna võimalikult kirjutan nüüd aasta 2018 viimast postitust, vähemalt sellist pisut ametlikumat kui “sõnum sõbrannale” (hea idee uue postituse jaoks). Teen lühidalt.

Eelmise aasta lõpus loetlesin erinevates postitustes üles erinevaid lubadusi, millest 2018ndal aastal kinni üritasin pidada. Nagu ikka siis protsentuaalselt 3/5’st kukkusid ära. Siiski täitsin kenasti seda lotomängimise osa, nutisõltuvusest vabanemist, enesega rohkem sõbraks saamise poolt.

Mul on olnud hea aasta. Ma elan materiaalselt paremini kui iial varem. Mul on esimene töö, mis mulle tegelikult meeldib. Mul on väga vahvad töökaaslased. Mul on uus elukoht ja korter, millest kunagi unistadagi ei osanud. Ma olen tänulik.

Täna on olnud mu senise aasta kõige kohutavam päev. Kurvem, võib isegi öelda. Aasta tagasi tutvusin ma inimesega, kes mind tohutult muutis. Kes oli osalt põhjus, miks ma Tartu Tallinna vastu vahetasin. Miks ma olen terve aasta erinevates suhtlustes käitunud nagu viimane tropp. Tahtmatult jõudis Ta minus mingi osani, mille olemasolust ma veel teadlik polnud. Ta lihtsalt jõudis minuni. Ma ei ole Temast kunagi kirjutanud, peaaegu.

Ta oli terve see aasta täpselt see tüüp, kellest alguses mu sõbrannad vaimustusid ja kuu aja pärast minult korduvalt küsisid: “Kus su silmad on?” Ja ma arvan, et need oli kinni. Ma ei räägi armastusest, armumisest alguses kindlasti. Mõne kuu möödudes ehk lihtsalt sõltuvus-suhtest. See kõik mõjus mulle väga toksiliselt.

Üks suurimaid põhjuseid miks ma neid asju kirjutan, miks ma inimeste poolt kirjutatud tagasisidet ikka ja jälle ootan – ongi see, et see on minu viis toime tulla. Ma ei vaja psühholoogi, ma ei taha kurnata ikka ja jälle oma kõige armsamaid, aga mul on vaja end kuskil maandada. Noh, et hulluks ei lähe. Ja noh, et veenduda, et ma polegi ainus ja maailm ei tiirle (alati) minu ümber.

Täna sai meie suhtlus ametliku lõpu ning see inimene minu ellu enam ei kuulu. Ma olen sellest varem kirjutanud, et paljud emotsioonid on minu jaoks kurnavad ja mõneti isegi tabud. Seetõttu ma tahaksin nutta ainult õnnest, teha ainult palju nalja ja öelda et kõik on korras. Ma olen end ise nii programmeerinud ja usun ka tõsimeeli, et inimeste liiga lähedale laskmine muudab meid haavatavaks. Ja selline ma ei oska olla, ei taha olla.

Ma nüüd küll võin olla mõned päevad liimist lahti ja pisut tõsisem, aga ma tean ka et see pole maailma lõpp. Lisaks tean ma ka oma uue aasta lubadust, mida ongi ainult üks: ütle lahti ning ära lase tekkida uutel toksilistel suhetel. Olgu need mis vormis tahes, ka sõbrannad võivad olla mürgised. Isegi mürgisemad kui mõni teine.

Kui mehed rikuvad rohkem su ripsmetušši kui huulepulka – saada pikalt. Kui kesiganes kasutab sind vaid oma soovide elluviimisel – saada pikalt. Kui keegi pühib su peal üksnes jalgu ning kurnab hinge – saada pikalt. Kui misiganes suhtlus toob rohkem kurbust kui rõõmu – saada pikalt.

Need ongi minu kuldsed mõtted ja parimad soovid uueks algavaks aastaks. Ma loodan, et iga minu lugeja oskab uude aastasse kaasa võtta vaid parima ning rahu teha kõige halvaga. Et me kõik oskaks väärtustada olemasolevalt ja ära tunda uue hea. Natuke vähem kitsarinnalisust ja rohkem suuremat silmaringi!

IMG_0080

Stay tuned,

Anett

Jaga teistega

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga